Võrgumasina värv võib olla realistlikum kui analoogkaameral. Analoogvideosignaali heledussignaal ja krominantsussignaal hõivavad sama sagedusriba. Kui videohõive kiipi kasutatakse kammfiltreerimiseks (erksate värvide eraldamiseks), on värve raske eraldada. Intensiivsuse ja heleduse signaalide täielik eraldamine toob kaasa kirjude laikude ilmumise ja värvide tungimise pildile. Digitaalsetel kõrglahutusega kaameratel seda probleemi pole. Värvid on elutruumad, kihilisemad ja pildi küllastus on parem.
Kõrglahutusega võrgumasina poolt kasutusele võetud kujutise skaneerimise režiim on progressiivne skaneerimine ja iga pildi kaadrit skaneeritakse pidevalt elektronkiire abil rida-realt. Traditsiooniliste analoogkaamerate skaneerimisrežiim kasutab ülerealaotusega skaneerimist ja reaskannimise sagedus on ülerealaotusega skaneerimisel poole väiksem kui progressiivsel skaneerimisel. Oma tööpõhimõtte tõttu on põimitud skaneerimisel rakendustes palju puudusi, nagu ridadevaheline värelus, paralleelsus või vertikaalsete servade sakilisus ja muud soovimatud efektid, mis põhjustavad filmi üldise definitsiooni vähenemist.
Traditsioonilise analoogvärvikaamera omandamise vertikaalne eraldusvõime on PAL-süsteemis 625 rida, pärast kustutamist 575 rida ja kõrgeim on umbes 540 rida, mis on praegune piir, samas kui digitaalsete kõrglahutusega kaamerate minimaalne eraldusvõime võib ulatuda rohkem kui 800 rida ja eraldusvõime seisukohast võib tavapäraste analoogkaamerate kõrgeim eraldusvõime ulatuda umbes D1 või 4CIF-ni, mis on ligikaudu (400 000 pikslit), samas kui digikaameratel see piirang puudub ja võib ulatuda megapiksliteni või isegi kümnetesse. miljonitest pikslitest. Selguse jõudlus on täiesti erinev.
Traditsioonilise simulatsioonikaamera algne eraldusvõime ei ole kõrge. Lisaks mõjutavad seda videokahjustused nagu korduv A/D teisendus, elektromagnetilise ülekande häired, põimimine, D1 pildi süntees ja deinterlacing ning see on juba inimsilma jõudes väga udune. Seega, olgu see siis D1 või 4CIF vms, on see vaid teoreetiline väärtus. Praktilistes rakendustes ei ulatu selgus teoreetilise väärtuseni. Digitaalkaamerad kasutavad digitaalsignaali edastamist, mis muundab optilised signaalid digitaalseteks signaalideks ning seejärel pildi tihendamiseks ja töötlemiseks DSP abil. Lõpuks väljastatakse digitaalne tihendatud video võrgu kaudu. Digikaamera on vastupidav elektromagnetilistele häiretele, progressiivsele skaneerimisele ja pildi eraldusvõimele. Kiiruse osas on neil kõigil eelised, mida traditsioonilised analoogkaamerad ei suuda võrrelda.
